6. mai pärastlõunat

oh kuis aeg küll lendab, juba on nädal poole peal ning alles tundus, et nädal algas. Mind on tänasest päevast kummitama jäänud vaid väga vähesed hetked, kuid mõistus on see-eest vägagi aktiivne, mis on ainult rõõmusõnumiks minu jaoks. Vaid paari hetkega tuli mul improvisatsiooni vormis välja mõnigi rida luuletusest.

Eksamid käivad paari kaupa.

Eksamid tulevad paari kaupa,
neid huvita mis sina teed.
Eksamid tulevad paari kaupa,
et sa vaid teaksid kus alustad.
Eksamid tulevad paari kaupa,
see on järgmine reegel.
Ja mis iganes sa ka ei teeks
nad alati jäävad nii.

Algsel kujul ei paistnud ta küll nii, kuid see ei ole ka tähtis, vaid mõte mis libises läbi minu mõistuse on jäänud samaks. Hiljem vaatasin ma muidki asju, kuid nendest ideid ei tulnud. Sellest pole hullu, vaid kogunevad tolmu järgmisteks kordadeks.

5. mai õhtupoolik

EI ole ammu juba siia kirjutanud, kuid alles üleeile htul mulle meenutati, et taaskord peaks hakkama kribama midagi teistelegi vaatamiseks. Nii mõnigi võib mõelda, et kes see võis küll olla, kes mulle meenutas, et ma olen siiski veidike ka kirjaniku hingega inimloom. See ei olnud ei keegi muu, kui Sean Connery, õigemini küll tema tegelaskuju ühes filmis. Vaadates seda filmi tekkis mul kohe palju mõtteid pähe, kuid üleeile, kui seda filmi jõllitasin punnissilmi ei olnud aega klaviatuuri taha kõmpida ning oma aateid üles trükkida siia, kuid mis siis, nüüd ma ometi olen taaskord oma blogis. Peab siiski nentima, et see ei ole ainus kord, mil on blogi minu mõtetes sel ajavahemikul läbi käinud, nii mõnigi kord, kuid alati segab miski ennem vahele, kui ma jõuan haarata enda rüperaali järele. Selles Filmis, mille nimi võis olla "Forresteri leidmine" peategelane andis mulle hea mõtte, õigemini ta ütles valjuhäälega välja selle, mille olin mina alles mõni kuu tagasi enda jaoks avastanud. Nimelt, kirjutada tuleb lihtsalt kirjutades, mitte samalajal enda mõistusel lasta tsensuurida seda, mdia sa paberile kirja paned. Seda on näidanud nii mõnigi minu lühiesseedest, mida sai veel 3 aastat tagasi kirjutades õpetajale antud, mis sest et see oli ainult mustand, tol ajal mustandid olidki minu rida. Kui on tõesti vaja, et kirjatükk vajab ülevaatamist, alles pärast mustandi valmimist tuleb see mõistusega ümber kirjutada. Siia blogisse, aga kavatsen edaspidi kirjutada ainult kirjutamisel tuleatest uit, kas ikak on uitmõtetest, sellepärast et kui ma kirjutan nii kiirelt, siis see tuleb otse südamest, mitte läbi minu mõistuse, mis tihti peale kammitseb minu kirjutisi liigagi palju nii, et see kaotab üldsusele igasuguse huvitava mõtte.

26 märts õhtu

Aeh. Ei ole juba mitu päeva kirjutanud oma mõtteist ning vaatlus tulemusteist, see tuleneb just sellest, mida olen kogenud nüüdseks mitmeid kuid siin kohapeal. Mis siis toimub? Linn, see neetud ülerahvastatud paik, see neelab energiat ja tahtejõudu. Teisipäeval. Oli see ikka teisipäeval? Jah ikka oli, ei raatsinud ma minna kooli, vaid tahtsin puhata. Päev jõudis veereda õhtusse kui taipasin et näotuks on taaskord ümbrus muutunud. Ei midagis, astusin uksest välja, tahtsin puude vahele, vaiksesse kohta. Teel, sõites trammis tekkis tühjus..oeh. Inimesedki, kes seal koos minuga liikusid tundusid tuimana, missest et nende jutuvadin ületas muud helid ja kindlasti kummutas nii mõnegi kaassõitja mõttedki. Jah tol päeval, sel päikesepaistelisel karskel päeval tundus ikkagi, et inimese elu on hall. Üksikisikul võib see ju paista särav, kuid teiste keskel see tuhmistub, kuni lõpuks lausa lakkab püüdmaks paista eredamana teiste seast.