5. mai õhtupoolik

EI ole ammu juba siia kirjutanud, kuid alles üleeile htul mulle meenutati, et taaskord peaks hakkama kribama midagi teistelegi vaatamiseks. Nii mõnigi võib mõelda, et kes see võis küll olla, kes mulle meenutas, et ma olen siiski veidike ka kirjaniku hingega inimloom. See ei olnud ei keegi muu, kui Sean Connery, õigemini küll tema tegelaskuju ühes filmis. Vaadates seda filmi tekkis mul kohe palju mõtteid pähe, kuid üleeile, kui seda filmi jõllitasin punnissilmi ei olnud aega klaviatuuri taha kõmpida ning oma aateid üles trükkida siia, kuid mis siis, nüüd ma ometi olen taaskord oma blogis. Peab siiski nentima, et see ei ole ainus kord, mil on blogi minu mõtetes sel ajavahemikul läbi käinud, nii mõnigi kord, kuid alati segab miski ennem vahele, kui ma jõuan haarata enda rüperaali järele. Selles Filmis, mille nimi võis olla "Forresteri leidmine" peategelane andis mulle hea mõtte, õigemini ta ütles valjuhäälega välja selle, mille olin mina alles mõni kuu tagasi enda jaoks avastanud. Nimelt, kirjutada tuleb lihtsalt kirjutades, mitte samalajal enda mõistusel lasta tsensuurida seda, mdia sa paberile kirja paned. Seda on näidanud nii mõnigi minu lühiesseedest, mida sai veel 3 aastat tagasi kirjutades õpetajale antud, mis sest et see oli ainult mustand, tol ajal mustandid olidki minu rida. Kui on tõesti vaja, et kirjatükk vajab ülevaatamist, alles pärast mustandi valmimist tuleb see mõistusega ümber kirjutada. Siia blogisse, aga kavatsen edaspidi kirjutada ainult kirjutamisel tuleatest uit, kas ikak on uitmõtetest, sellepärast et kui ma kirjutan nii kiirelt, siis see tuleb otse südamest, mitte läbi minu mõistuse, mis tihti peale kammitseb minu kirjutisi liigagi palju nii, et see kaotab üldsusele igasuguse huvitava mõtte.