6. mai pärastlõunat

oh kuis aeg küll lendab, juba on nädal poole peal ning alles tundus, et nädal algas. Mind on tänasest päevast kummitama jäänud vaid väga vähesed hetked, kuid mõistus on see-eest vägagi aktiivne, mis on ainult rõõmusõnumiks minu jaoks. Vaid paari hetkega tuli mul improvisatsiooni vormis välja mõnigi rida luuletusest.

Eksamid käivad paari kaupa.

Eksamid tulevad paari kaupa,
neid huvita mis sina teed.
Eksamid tulevad paari kaupa,
et sa vaid teaksid kus alustad.
Eksamid tulevad paari kaupa,
see on järgmine reegel.
Ja mis iganes sa ka ei teeks
nad alati jäävad nii.

Algsel kujul ei paistnud ta küll nii, kuid see ei ole ka tähtis, vaid mõte mis libises läbi minu mõistuse on jäänud samaks. Hiljem vaatasin ma muidki asju, kuid nendest ideid ei tulnud. Sellest pole hullu, vaid kogunevad tolmu järgmisteks kordadeks.

5. mai õhtupoolik

EI ole ammu juba siia kirjutanud, kuid alles üleeile htul mulle meenutati, et taaskord peaks hakkama kribama midagi teistelegi vaatamiseks. Nii mõnigi võib mõelda, et kes see võis küll olla, kes mulle meenutas, et ma olen siiski veidike ka kirjaniku hingega inimloom. See ei olnud ei keegi muu, kui Sean Connery, õigemini küll tema tegelaskuju ühes filmis. Vaadates seda filmi tekkis mul kohe palju mõtteid pähe, kuid üleeile, kui seda filmi jõllitasin punnissilmi ei olnud aega klaviatuuri taha kõmpida ning oma aateid üles trükkida siia, kuid mis siis, nüüd ma ometi olen taaskord oma blogis. Peab siiski nentima, et see ei ole ainus kord, mil on blogi minu mõtetes sel ajavahemikul läbi käinud, nii mõnigi kord, kuid alati segab miski ennem vahele, kui ma jõuan haarata enda rüperaali järele. Selles Filmis, mille nimi võis olla "Forresteri leidmine" peategelane andis mulle hea mõtte, õigemini ta ütles valjuhäälega välja selle, mille olin mina alles mõni kuu tagasi enda jaoks avastanud. Nimelt, kirjutada tuleb lihtsalt kirjutades, mitte samalajal enda mõistusel lasta tsensuurida seda, mdia sa paberile kirja paned. Seda on näidanud nii mõnigi minu lühiesseedest, mida sai veel 3 aastat tagasi kirjutades õpetajale antud, mis sest et see oli ainult mustand, tol ajal mustandid olidki minu rida. Kui on tõesti vaja, et kirjatükk vajab ülevaatamist, alles pärast mustandi valmimist tuleb see mõistusega ümber kirjutada. Siia blogisse, aga kavatsen edaspidi kirjutada ainult kirjutamisel tuleatest uit, kas ikak on uitmõtetest, sellepärast et kui ma kirjutan nii kiirelt, siis see tuleb otse südamest, mitte läbi minu mõistuse, mis tihti peale kammitseb minu kirjutisi liigagi palju nii, et see kaotab üldsusele igasuguse huvitava mõtte.

26 märts õhtu

Aeh. Ei ole juba mitu päeva kirjutanud oma mõtteist ning vaatlus tulemusteist, see tuleneb just sellest, mida olen kogenud nüüdseks mitmeid kuid siin kohapeal. Mis siis toimub? Linn, see neetud ülerahvastatud paik, see neelab energiat ja tahtejõudu. Teisipäeval. Oli see ikka teisipäeval? Jah ikka oli, ei raatsinud ma minna kooli, vaid tahtsin puhata. Päev jõudis veereda õhtusse kui taipasin et näotuks on taaskord ümbrus muutunud. Ei midagis, astusin uksest välja, tahtsin puude vahele, vaiksesse kohta. Teel, sõites trammis tekkis tühjus..oeh. Inimesedki, kes seal koos minuga liikusid tundusid tuimana, missest et nende jutuvadin ületas muud helid ja kindlasti kummutas nii mõnegi kaassõitja mõttedki. Jah tol päeval, sel päikesepaistelisel karskel päeval tundus ikkagi, et inimese elu on hall. Üksikisikul võib see ju paista särav, kuid teiste keskel see tuhmistub, kuni lõpuks lausa lakkab püüdmaks paista eredamana teiste seast.

22 - märts õhtu

Taaskord olen tagasi Tallinnas. Elu jätkub siin ikka samas vaimus kuis ennistki. Olen vähemuses, sest ütlen: "Linnaõhk ei tee vabaks. Linnaõhk rusub vaimu."Paljud küsiksid, kas mitte surm ei olekski siis vabaduse saavutamine, ma väidaks hetkel, et siin manala teed minemine, seda endaga kaasa ei too. Meel nüristub ning ei ole tuju midagi teha. Tuleb oodata vaid hilisemat aega, sest kui mõistus on väsinud tundub uni magusam, ehk on võimalust undki näha.

22- märts esimesed tunnid

Vahel tundub lihtsalt, et maailm, kogu maailm, algul kahvatub mu silme ees ning hiljem kaotab kõik oma värvid. Aja möödudes ei panegi tähele, millal oli see hetk, alates millest ei pidanudki teda enam vajalikuks, vaid pöördusin sisemaailma. Koht, kus värvid ealeski ei tuhmu ega inimesedki ei sega. Seal on alati juhtumisi, kuid nagu siinseski ilmas, on sealgi tegemised erinevad. Kui tuleb aeg, mil väljuma sealt pean taas, siis tuleb tihti hetki, mil tahaks edasi ma sinna jääda, sest seal kaob valu, mida taluma pean siin. Samas on hetki, mil mu sisemaailm ise heidab taaskord reaalsusse minu, näidates mulle kõrgeid kukkumisi, hirmutavaid hetki ning kõike mis mind ehmatab. Ent siiski sellest pole hullu, sest sealpool und, vähemalt mulle tundub nii, on kõik seotud tunnetega, mitte kaine mõistusega. Jah, miks muidu kuulsad kirjanikud, teadlased ja kõik teised loovad inimesed ärkavad öösiti ning panevad kirja midagi väga uhket: ikka sellepärast, et nende emotsioonid saadavad signaale läbi une, mis tihti peale jäävad meelde. Niimoodi sünnivadki maailmakuulsad teosed. Emotsioonid..tunded..aistingud, jah...just need ärgitavad meie elundeid ja avardavad mõtlemislaadi, viivad lausa uuele kõrgemale tasemele. Kuid inimene, aegade jooksul on harjunud mõtlema ratsionaalselt. Seal pole enam midagi uut ja seisma see areng jääbki.

19. märts - hilisõhtu

Juba mitmendat korda olen tänasel päeval oma mõtteid kirja panemas. Seda võib siis heaks päevaks pidada. Üle pikaaja sai taaskord oma armsas kodukohas jalutatud. Rahulik, kõik on nii rahulik sel kellaajal, hetkeks tundus, et aeg lausa seisab siin väikeses alevikus. Kuid siis see moment rikuti ning minu mõistus sai emotsioonidest jällegi võitu. Oli aegu, mil kõndides mul lausa tundus, et juba on saabunud varajane suvi, maa oleks olnud kuiv ning muru roheline. Seal unistustes olin istumas enda jaoks taamal künkal, seljaga toetumas vanale puule. Pilk oli suunatud veel kaugemal olevale metsale ning ma kirjutasin. Jah! Ma kirjutasin. See idee on mul kaua ringelnud. Arutletudki on saadud selle teema üle, kuid aruteludeks need jäidki. Vestelda ma oskan, ei ole mul sellega probleeme, sest vaated elule on välja kujunenud. Kulub vaid hetk, enne kui mõne uudise või hästi ununenud vana kohta on mul välja kujunenud seisukoht. Inimesedki mu ümber väidavad, et hea on minuga dialoogi astuda, sest ma olevat arukas. Ma võin seda tõesti ollagi, kuid kui seda kirja panna ei suuda, ei ole sellest kasu. Muidugi jäävad ümberkaudsetele meelde sinu ütlused ja nii pärandati sajandeid.. lausa tuhandeid aastaid edasi teadmisi ning meelelahutuslikke vesteid. See viis ei sobi mulle, sest ma tahan, et säiliks minu aadete algupärane sõnastus, mitte paljaks röövitud kest. Igatahes... jah taas olen ma uitmõtete radadele ekslema sattunud, kuid ikkagi, ennast nägin ma seal künka otsas kirjutamas. Ma olin hoiakult sarnane noore Wertheriga. Oeh.. Ma ei suuda hetkel rohkem kirjutada, sest hing mu sees on igatsemas vara suve ja...

19. märts - õhtu

Olen sattunud seekord trükkima varajasemalt kui muidu. Miks nii? Sest oli tärkamas minu mõtetes paar ideed, kuid raske on avaldada mõtteid kui ümberringi kõik sagivad. Need hääled, tundmused, mis valdavad mind, kui mind ümbritsevad inimesed.. oh.. need ei ole just meeliülendavad. Raske on sattuda sinna salapärasesse sisemaailmasse sellisel kellaajal, sest liiga palju on faktoreid mis sinna ei lase. Peaksin ma ehk üldse edasi kirjutama, kas tahan endale seda kehva sissekannet. Jälle oli kuulda inimese häält. oeh. Mul ei ole inimeste vastu mitte kui midagi, kuid tihti nad sekkuvad, mitte ainult füüsilisse minusse vaid ka metafüüsilisse. Mis ma nüüd teen? Arutlen ratsionaalse ja irratsionaalsuse vahel, on see parem?Halvem? Kaldun viimase variandi poole, sest see on samasugune kui Lätile väljapakutud uus tunnuslause "Ei midagi erilist". Seda on siin riigis aga liigagi palju. Inimesed on sellega enamjaolt rahul, nad ei mõtlegi selle üle, kuid see viibki hukule. Kuhu ma olen taas oma jutuga jõudnud? Eesti probleemidesse..oeh. Ma parem lõpetan siinsamas, sest kiruda oskame kõik, kuid lahendusi, mida on vaja ei ole enamusel, sealhulgas minulgi.

19. märts

Taaskord olen klaviatuuri klahvidel vajutamas hilisõhtul, suisa öösel... või on see hoopis varajane hommikutund, mida ma hetkel veedan vaadates arvutiekraani. Tundsin, olles tagasiteel tuttava juurest, kuidas enam ei ole võhma. Kas see ongi seep vesipiibu mõju, mis mõjub hullemini kui tavaline sigarett? Kartused on suured, kuid seltskonnavaim vähemalt jätab endast alati hetkeolukorras veelgi hiiglaslikuma tunde. Peas on endiselt mõjutusi sellest ajast mille veetsin Raidiga. Lugedes oma esimest kahte postitust jääb endast vägagi kehv mulje. Kas olen tõesti samasugune kui mis ma ütlesin ühele oma endisele sõbratarile 3 aastat tagasi? Peas see mõte aina kummitamas mind. Olen saavutanud tema taseme.. tema, kes tol ajahetkel tõesti tundus minust targem, arukam ning täiskasvanumlik. On see viimane üldse sõna? Taas sattun enda uitmõtete rajooni, mis on justkui mõistuse valitsuse poolt hüljatud valgustamata linnaosa, kus vaid julgemad kõnnivad hilisõhtutel. Jah, taas olen ma siin tagasi, ei oska muud ma seletuseks tuua kui vaid seda, et mulle tundub siinne õhkkond maagilisem veidi irratsionaalsemgi, kuid just see mind paelubki. Päeval, kui valitseb mõistus, tundub kõik nii igavusse laskunud, üksluise ning hallina. Vaadates ringi näen kõikjal inimesi kel kõigil on omad mured millega tegeleda. Nad kiirustavad hetkeks ainult seisatades foori punase tule ees, et lasta teistelgi inimestel kiirustada oma probleemidesse suplema. Paljud neist on püsimatud, ei jõua ära oodatagi rohelist tuld enne kui taas sööstma peavad üle tee, ikka kahtluste, võltsingute ning raskuste sekka. Igaühel neist on oma lugu jutustada, mõne süda lausa ihkab ja ootab seda hetke, mil keegi ta avaks...jah on palju jutte ning need kõik voolavad kevadtulvana meist mööda, ilma et me ise seda märkakski.

18 märts

Kuidas küll aeg möödub. Ühel hetkel naudid visuaalseid elamusi, tegeled ise selle loomisega ning pärast seda? jah. Kella vaadates on endalgi sisetunne mis lausa kõneleb ajuga käskivas kõneviisis. Kuid mis õigusega? Ei ole hetkel tegu tunnetega, miks peaks siis hetkel süda sekkuma mõistuse tegemistesse? Taas heidan pilgu kellale, armutult on minut möödas. Laual lebab siiani see kauss, mis tühjendati tunde tagasi. Kas olen aru kaotamas? Ei. Ma tunnen end olevat sarnases olukorras kui Meister oma vangikongis. Paljud sisenesid sinna ning aja möödudes nad unustati, sest inimesed ongi unustamiseks. Ma ajan juba seosetut juttu, mõtted hüplevad ühelt astmelt teisele. Astmed? Kas on siis ideedel tasemed? Ma hakkan juba küsitlema iseennast. See on muidugi hea, sest nii ma selgitan enesele välja tõe. Jah, ma tunnen ennast kui Meister vangikongis, ei ole tähtis kaua ma sellises seisundis vastu pean, või kas üldse, kuid peamine, et hing, vahest ehk mõistuski saaks vabaks, sest füüsiline keha raugeb, kuid aated jäävad. Kell sai 2:30 ning mu füüsiline keha sai võitu.

Arheoloogid

Täna paelus mind uudise pealkiri "Arheoloogid: Kleopatra lasi oma noorema õe mõrvata". Pärast artikli lugemist esimene mõte, mis mind valdas oli: kas tõesti on arheoloogidel vaja ainult teada seda, et Arsione mõrvati ning ühe aristokraadi päritolust naise külajuttu Kleopatra süüdimõistmiseks. Pealegi, tõesti jah Markus Antonius ning Kleopatra olid väga lähedased, kuid see ei tähenda, et nais pool jagas käskusi. Rooma valitses siiski Egiptuse üle, mitte vastupidi.

Religioon

On taaskord pühapäev ning Artur on järjekordselt istumas oma tavalisel kohal kirikus. Seekord aga näeb ta sisenemas üht punase keebiga meest. Viimane läheneb Arturile ja lõpuks seab ennast sisse lausa mehe kõrval. Pärast paari minutit tunneb jumalasulane enda kõrvalistuvas isikus ära Dracula.
Võttes kokku kogu enda julguse küsib Artur:" Vabandage härra, kas te olete Dracula?"
"Jah, tõesti, see olen mina."
"Mis teid siia, kirikusse, tõi? Kas soovite koos teistega oma hinge päästa?"
" Ah ei, majanduslanguse tõttu kaotasin oma töö, pole juba mitu päeva süüa saanud"
"Seda on kurb kuulda, kuid see siiski ei vasta minu küsimusele"
"Ma kuulsin, et siin serveeritakse kellegi Jeesuse verd, sooviks sammuti osa saada sellest"

Keel

"Marko, ma lugesin täna ajalehest, et tähtis on lugeda ilukirjandust, sest muidu oled parimal juhul haritud barbar. Veel oli seal öeldud, et Homerose teostes on kogu õhtumaade kultuuri tuum ning lugemata "Kalevipoega" jääb tunnetamatuks eestlased kui rahvus."
- "Hillar, ma ütlen sulle, et tõesti on väga oluline lugeda ilukirjandust, sest raamatud sisaldavad selliseid tekste, mis panevad inimesi mõtlema. Lisaks sellele, saab raamatute varal tuua näiteid enda mõtete visualiseerimiseks. Mis puutub aga Kalevipoega, siis on tõeline kahju, et eestlastel on sellinne kangelane, kellele nad alt-üles vaatavad"

Kalevipoeg naasnuna Venemaalt, heidab magama oma asemele. Öösel, öökullide huikamise ning ööbiku laulmise vahel on kuulda koputusi. Alles pärast mõningast virgumist Kalevipoeg kuuleb, et see on tema uks, mida nüüdseks juba lausa taotakse. Peremees avab ukse ning on imestunud nähes enda ukse taga politseid.
"Õhtust konstaablid, kas saan teid aidata?"
"Tervist, me otsime Kalevipoega."
"Mina olengi Kalevipoeg, kas midagi on juhtunud, et te mind sellisel kellaajal tülitate."
"Me tulime, teid arreteerima"
"Mi...MIDA? Milles mu süüdistus seisneb?
"Meie kolleegid Soomest on teatanud, et paar kuud tagasi olite te käinud nende riigis ning panite toime mitu kuritegu. Esiteks vägistasite näitsiku, sest viimane ei teadnud, et te tegelikult ei olegi tema tulevane abikaasa. Teiseks tapsite soomesepa poja. Kakluse käigus lõhkusite baari vara, mille eest te ei ole maksnud. Peale selle saime täna miilitsalt teadetise, et te läksite läbi Peipsi järve Venemaale ning varastasite sealpool kohalikust saekaatrist laudu. On see kõik tõsi?"
"Tõsi see on, kuid ma tahtsin Eesti riigile nendest laudadest kindluseid ehitada"
"Eesti riigile ei ole vaja kurjategijaid! Te lähete kinni vähemalt 25 aastaks"