26 märts õhtu

Aeh. Ei ole juba mitu päeva kirjutanud oma mõtteist ning vaatlus tulemusteist, see tuleneb just sellest, mida olen kogenud nüüdseks mitmeid kuid siin kohapeal. Mis siis toimub? Linn, see neetud ülerahvastatud paik, see neelab energiat ja tahtejõudu. Teisipäeval. Oli see ikka teisipäeval? Jah ikka oli, ei raatsinud ma minna kooli, vaid tahtsin puhata. Päev jõudis veereda õhtusse kui taipasin et näotuks on taaskord ümbrus muutunud. Ei midagis, astusin uksest välja, tahtsin puude vahele, vaiksesse kohta. Teel, sõites trammis tekkis tühjus..oeh. Inimesedki, kes seal koos minuga liikusid tundusid tuimana, missest et nende jutuvadin ületas muud helid ja kindlasti kummutas nii mõnegi kaassõitja mõttedki. Jah tol päeval, sel päikesepaistelisel karskel päeval tundus ikkagi, et inimese elu on hall. Üksikisikul võib see ju paista särav, kuid teiste keskel see tuhmistub, kuni lõpuks lausa lakkab püüdmaks paista eredamana teiste seast.