18 märts

Kuidas küll aeg möödub. Ühel hetkel naudid visuaalseid elamusi, tegeled ise selle loomisega ning pärast seda? jah. Kella vaadates on endalgi sisetunne mis lausa kõneleb ajuga käskivas kõneviisis. Kuid mis õigusega? Ei ole hetkel tegu tunnetega, miks peaks siis hetkel süda sekkuma mõistuse tegemistesse? Taas heidan pilgu kellale, armutult on minut möödas. Laual lebab siiani see kauss, mis tühjendati tunde tagasi. Kas olen aru kaotamas? Ei. Ma tunnen end olevat sarnases olukorras kui Meister oma vangikongis. Paljud sisenesid sinna ning aja möödudes nad unustati, sest inimesed ongi unustamiseks. Ma ajan juba seosetut juttu, mõtted hüplevad ühelt astmelt teisele. Astmed? Kas on siis ideedel tasemed? Ma hakkan juba küsitlema iseennast. See on muidugi hea, sest nii ma selgitan enesele välja tõe. Jah, ma tunnen ennast kui Meister vangikongis, ei ole tähtis kaua ma sellises seisundis vastu pean, või kas üldse, kuid peamine, et hing, vahest ehk mõistuski saaks vabaks, sest füüsiline keha raugeb, kuid aated jäävad. Kell sai 2:30 ning mu füüsiline keha sai võitu.