22- märts esimesed tunnid

Vahel tundub lihtsalt, et maailm, kogu maailm, algul kahvatub mu silme ees ning hiljem kaotab kõik oma värvid. Aja möödudes ei panegi tähele, millal oli see hetk, alates millest ei pidanudki teda enam vajalikuks, vaid pöördusin sisemaailma. Koht, kus värvid ealeski ei tuhmu ega inimesedki ei sega. Seal on alati juhtumisi, kuid nagu siinseski ilmas, on sealgi tegemised erinevad. Kui tuleb aeg, mil väljuma sealt pean taas, siis tuleb tihti hetki, mil tahaks edasi ma sinna jääda, sest seal kaob valu, mida taluma pean siin. Samas on hetki, mil mu sisemaailm ise heidab taaskord reaalsusse minu, näidates mulle kõrgeid kukkumisi, hirmutavaid hetki ning kõike mis mind ehmatab. Ent siiski sellest pole hullu, sest sealpool und, vähemalt mulle tundub nii, on kõik seotud tunnetega, mitte kaine mõistusega. Jah, miks muidu kuulsad kirjanikud, teadlased ja kõik teised loovad inimesed ärkavad öösiti ning panevad kirja midagi väga uhket: ikka sellepärast, et nende emotsioonid saadavad signaale läbi une, mis tihti peale jäävad meelde. Niimoodi sünnivadki maailmakuulsad teosed. Emotsioonid..tunded..aistingud, jah...just need ärgitavad meie elundeid ja avardavad mõtlemislaadi, viivad lausa uuele kõrgemale tasemele. Kuid inimene, aegade jooksul on harjunud mõtlema ratsionaalselt. Seal pole enam midagi uut ja seisma see areng jääbki.