19. märts

Taaskord olen klaviatuuri klahvidel vajutamas hilisõhtul, suisa öösel... või on see hoopis varajane hommikutund, mida ma hetkel veedan vaadates arvutiekraani. Tundsin, olles tagasiteel tuttava juurest, kuidas enam ei ole võhma. Kas see ongi seep vesipiibu mõju, mis mõjub hullemini kui tavaline sigarett? Kartused on suured, kuid seltskonnavaim vähemalt jätab endast alati hetkeolukorras veelgi hiiglaslikuma tunde. Peas on endiselt mõjutusi sellest ajast mille veetsin Raidiga. Lugedes oma esimest kahte postitust jääb endast vägagi kehv mulje. Kas olen tõesti samasugune kui mis ma ütlesin ühele oma endisele sõbratarile 3 aastat tagasi? Peas see mõte aina kummitamas mind. Olen saavutanud tema taseme.. tema, kes tol ajahetkel tõesti tundus minust targem, arukam ning täiskasvanumlik. On see viimane üldse sõna? Taas sattun enda uitmõtete rajooni, mis on justkui mõistuse valitsuse poolt hüljatud valgustamata linnaosa, kus vaid julgemad kõnnivad hilisõhtutel. Jah, taas olen ma siin tagasi, ei oska muud ma seletuseks tuua kui vaid seda, et mulle tundub siinne õhkkond maagilisem veidi irratsionaalsemgi, kuid just see mind paelubki. Päeval, kui valitseb mõistus, tundub kõik nii igavusse laskunud, üksluise ning hallina. Vaadates ringi näen kõikjal inimesi kel kõigil on omad mured millega tegeleda. Nad kiirustavad hetkeks ainult seisatades foori punase tule ees, et lasta teistelgi inimestel kiirustada oma probleemidesse suplema. Paljud neist on püsimatud, ei jõua ära oodatagi rohelist tuld enne kui taas sööstma peavad üle tee, ikka kahtluste, võltsingute ning raskuste sekka. Igaühel neist on oma lugu jutustada, mõne süda lausa ihkab ja ootab seda hetke, mil keegi ta avaks...jah on palju jutte ning need kõik voolavad kevadtulvana meist mööda, ilma et me ise seda märkakski.