19. märts - õhtu

Olen sattunud seekord trükkima varajasemalt kui muidu. Miks nii? Sest oli tärkamas minu mõtetes paar ideed, kuid raske on avaldada mõtteid kui ümberringi kõik sagivad. Need hääled, tundmused, mis valdavad mind, kui mind ümbritsevad inimesed.. oh.. need ei ole just meeliülendavad. Raske on sattuda sinna salapärasesse sisemaailmasse sellisel kellaajal, sest liiga palju on faktoreid mis sinna ei lase. Peaksin ma ehk üldse edasi kirjutama, kas tahan endale seda kehva sissekannet. Jälle oli kuulda inimese häält. oeh. Mul ei ole inimeste vastu mitte kui midagi, kuid tihti nad sekkuvad, mitte ainult füüsilisse minusse vaid ka metafüüsilisse. Mis ma nüüd teen? Arutlen ratsionaalse ja irratsionaalsuse vahel, on see parem?Halvem? Kaldun viimase variandi poole, sest see on samasugune kui Lätile väljapakutud uus tunnuslause "Ei midagi erilist". Seda on siin riigis aga liigagi palju. Inimesed on sellega enamjaolt rahul, nad ei mõtlegi selle üle, kuid see viibki hukule. Kuhu ma olen taas oma jutuga jõudnud? Eesti probleemidesse..oeh. Ma parem lõpetan siinsamas, sest kiruda oskame kõik, kuid lahendusi, mida on vaja ei ole enamusel, sealhulgas minulgi.