19. märts - hilisõhtu

Juba mitmendat korda olen tänasel päeval oma mõtteid kirja panemas. Seda võib siis heaks päevaks pidada. Üle pikaaja sai taaskord oma armsas kodukohas jalutatud. Rahulik, kõik on nii rahulik sel kellaajal, hetkeks tundus, et aeg lausa seisab siin väikeses alevikus. Kuid siis see moment rikuti ning minu mõistus sai emotsioonidest jällegi võitu. Oli aegu, mil kõndides mul lausa tundus, et juba on saabunud varajane suvi, maa oleks olnud kuiv ning muru roheline. Seal unistustes olin istumas enda jaoks taamal künkal, seljaga toetumas vanale puule. Pilk oli suunatud veel kaugemal olevale metsale ning ma kirjutasin. Jah! Ma kirjutasin. See idee on mul kaua ringelnud. Arutletudki on saadud selle teema üle, kuid aruteludeks need jäidki. Vestelda ma oskan, ei ole mul sellega probleeme, sest vaated elule on välja kujunenud. Kulub vaid hetk, enne kui mõne uudise või hästi ununenud vana kohta on mul välja kujunenud seisukoht. Inimesedki mu ümber väidavad, et hea on minuga dialoogi astuda, sest ma olevat arukas. Ma võin seda tõesti ollagi, kuid kui seda kirja panna ei suuda, ei ole sellest kasu. Muidugi jäävad ümberkaudsetele meelde sinu ütlused ja nii pärandati sajandeid.. lausa tuhandeid aastaid edasi teadmisi ning meelelahutuslikke vesteid. See viis ei sobi mulle, sest ma tahan, et säiliks minu aadete algupärane sõnastus, mitte paljaks röövitud kest. Igatahes... jah taas olen ma uitmõtete radadele ekslema sattunud, kuid ikkagi, ennast nägin ma seal künka otsas kirjutamas. Ma olin hoiakult sarnane noore Wertheriga. Oeh.. Ma ei suuda hetkel rohkem kirjutada, sest hing mu sees on igatsemas vara suve ja...